Hakkame elama!

25.07.2009 ja Lohusalu rand. Kellaaeg orienteeruvalt 21:03 ja mõtted sellega seoses.

Hmm viimasel ajal on puhkuse tõttu palju aega olnud mõelda. Siin ei tasuks nüüd arvata, et midagi teha pole, sest esimene nädal puhkusest on läinud lennates. Kuid jah aega on olnud mõelda ja siis asjade üle, millesse muidu eriti ei süübi. Tihti lähened loominguliselt ja võtad ümbritsevat nagu nad on...lahendad asju nö as you go along variandis. Kuid rannas istudes jäi mõte kinni kuidagi üldse kõiki inimsuhteid puudutavasse. Hakkasin mingeid asju meenutama möödanikust ja küsimusi tekkis kahtlaselt palju. Tooni andis mõte, et miks ei elata nagu soovitakse, vaid püütakse täita teiste ootusi ning ei öelda seda, mida mõeldakse.

Samas siis sain aru, et eelnev oleks võimalik üksnes ideaalses maailmas, kus ei ole olukordi, millest inimesed saavad asjadest erinevalt aru, mõtted tunded ja inimesed meie ümber ei mõjuta meie tegemisi ja olemist. Kuid siiski...

Meil kõigil on olemas mingi muster, taustsüsteem, mille pinnal liigume ning see mõjutab meid kõiges sh inimsuhetes. Seega ei ole eriti lihtne saada hästi toimima asju inimeste vahel, sest taustsüsteemid põkkuvad nähtamatult kogu aeg. Üks on mida inimesed reaalselt välja näitavad, teine on see, mis toimub inimese peas ning millele pole 99%le enamikust ligipääsu. Siin lihtsalt tõden, et ütlemõtlemist on palju, kuid palju on ka olukordi, milles arvatakse, et mõeldakse üle, kuid tegelikult siiski ei mõelda.

Kõige lihtsam on ühel inimesel öelda teisele, et sa mõtled üle ja ei võta asju nagu need on, kuid olles aus, enam jaolt on see mingi nõme kaitserefleks. Sellise stampvabandust kasutav inimene püüab lihtsalt kulgeda viisil, et ta võtab, mis tal on vaja, kuid ei panusta endast just eriti palju millessegi. Nii on turvaline ja hea ning esmavajadused saab kaetud. Siit aga tõusetub veel suurem küsimus - WTF? Mõni enesearvates tark ja kogenud elumees on arvamusel, et no strings attaced (sõpruses, suhetes lähedastega ja suhetes kalli inimesega) variant on just see, mis sobib. Tunded ja misiganes vaimne side on teisejärguline. Iga uus on parem ja mida rohkem seda uhkem. Samas palju selles tegelikult on reaalselt kvaliteeti? Olen nõus, et mingi aeg võib midagi sellist tõesti sobida - kiire elutempo juures minimaalse täita, kuid sellega ei vea pikalt välja.

Oma mõtetega tahan jõuda sinna, et lõpetaksime selle sürreaalselt fassaadse näitemängu, milleks on me elud. Selle asemel, et kadetseda; õelutseda; pilduda sarkastili kommentaare varjamaks oma sisemist nõrkust ja tegelikke soove; kahjurõõmutseda kellegi ebaõnne üle; arvata, et ametiredeli positioon annab võimaluse domineerimiseks ja ka nõmedaks solvamiseks; lasta oma egol võimutseda situatsioonis, kus kollektiivne mõistus pakuks otstarbekaima lahenduse ja mingis olukorras lihtsalt inimene tuimalt persse saata andamata võimalust - võiks kordki maandada oma domineeriv muster ja mõelda väljaspool karpi. Ehk mitte olla see kellana sa tahad näida, vaid lihtsalt suhelda vahetult siiralt ja otse. Siin ei räägi sellest, et peaks tegelema mingi suuremat sorti sündamepuistamisega, kuid reaalus segatud tegeliku minaga peaks tagama igal juhul parema tulemuse inimestega suhtlemisel, kui illusioonid reaalsusest ja püüdlused olla keegi.

Ära lase võimutseda sellel, mis on olnud, sest sellisel juhul see olnud loob sinu tuleviku. Anna võimalus enesele ja soovidele, mille suunas õnnestub reaaluses vaikselt liikuda ja ühtäkki avastadki, et kõik see, mida oled soovinud on tegelikult olemas ning see on saavutatud üknes muutnud mõtlemisega. Ei ole lahendamatuid olukordi, on vaid olukorrad, mille lahendusi piiratud arusaamade ja teadmiste tõttu ei nähta.

Seega hakkame elama inimesed, sest miski ei ole hullem kui (endale) elamata elu. Minevik jäägu, väärtuslikum tulevik tulgu! :)