Eesti elu aastal 2009

Käesolevat ajendas kirjutama hiljutine välisreis ning sellega seotud elamused. Ütlen
siinkohal kohe ära, et kindlasti ei taha olla üks neist paljudest, kes nii ülipopulaarseks ja justkui võistluseks saanud konkursist "Elu on Eestis nii hukas 2009" osa võtavad. Pigem on käesolev kirjutis sihitud mõttele, et ka kõige mustemas stsenaariumis on head ning see hea tuleb igal meist üle leida.

Üks olulisematest tõugetest oma mõtted paberile panna oli see, millist sotsiaalse tegelikkuse erinevust märkan Tallinna ja oma reisi sihtpunkti Toronto vahel. Arvamusi
ja käsitlusi võib olla kindlasti erinevaid, kuid igas käsitluses jääb reeglina domineerima üldine vaatenurk ning ridade vahel sisalduv üldmõte või suunis. Nimetatud lahknevus sai tähelepanu osaks mitte niivõrd reisi sihtkohas viibides, vaid alles Tallinna tagasi jõudes.

Kindlasti saab väita seda, et järgnevalt püüan võrrelda kahte sisuliselt võrreldamatut asja, reaalsus aastal 2009 Tallinnas ja Torontos ei ole midagi, mida
oleks võimalik ühes kontekstis vaadelda, sest muutujad on niivõrd erinevad. See on
nii, kuid samas 100%lt sellega ei nõustu. Üritan tõmmata tähelepanu just sellele, millised on tallinlased (miks mitte ka eestlased), käesoleval majanduslikult keerukal perioodil oma käitumises ja väljaütlemises. Ja pean ütlema, et erinevused Torontos nähtuga on tegelikkuses ülisuured ka inimlikult võttes lihtsaimas.

Sisulisemat käsitlust alustan asjaoluga, et kaunis muserdavaks ja masendavaks osutus
taaskohanemine kohaliku meediaga. Kui see pole see ekstra põhjus, mis küllaltki raskel ajal sunnib pöörduma perearsti poole antidepressandi saamiseks, siis ei tea,
mis võiks veel selleks küll olla. Üldmuljeks on, et kõik muu võrreldes majandus- ja
rahandusteemadega meedias on suhteliselt vähetähtis. Päevast päeva kordub ühes või
teises vormis ühe ja sama informatsiooni tampimine rõhuva negativismiga, millede
koondmõisteteks on: kasvav tööpuudus, euroga seonduv, probleemid eelarvega, ettevõtete makseraskused ja pankrotid, üksikisikute makseraskused ja pankrotid,
pankade finantsseis ja kuidas Baltikum on Rootsi majanduse Achilleuse kand,
kinnisvara valdkonna hukatuslik seis ja probleemid Eesti jooksevkontoga. Tahan
rõhutada, et nägemus ei ole ka teatud naaberriigis ametliku poliitikana kehtiv 50%
häid uudiseid, kuid hetke negativism on siiski liig. Avaldan eelneva mulje justkui
kusagil on keegi võtnud enese suureks kohustuseks ka kõige lihtsamale lugejale
majanduse protsesside ABC läbi reaaleluliste näidete selgeks teha. Nõus, majanduslik
mõtlemine ja teadlikkus on suureks osaks elus edukast hakkamasaamisest, kuid see
pole siiski ainus.

Ilmselt kui võtta ning hakata analüüsima laiemalt kajastatavat reaalust leiaks kampaania korras toimuvat käsitlust veel (mõtlemata võiks siinkohal välja tuua
eelnenud aastatest üldise saabuva kinnisvara õnne iga eestlase õuele). Ei soovi siin
kohal ironiseerida, sest see pole käesoleva kirjutise mõte, kuid peamise ideena
üritan väljendada reaalsuse käsitluse mitmekülgsuse puudust nii arvamusliidrite kui
meedia poolt. Mõistan ärilisest vajadusest lähtuvalt on vaja oma toodet müüja ja
kriisitingimustes selle ülevaated ilmselgelt müüvad, kuid kas need peavad pakatama
negativismist, et järgmine aasta tuleb kindlasti hullem ja siis pole meil enam masu,
täpe või pupu vaid hoopis kusi või täku (tähenduses kukkumine s***a või täielik
kukkumine - vabandan siinkohal keelekasutuse pärast).

Nõustun nende arvajatega selles, et selline nägemus on piisavalt realistlik panustamaks sellele. Samas tekitab see vastupidiseid tundeid, kas ei kaevata nii
enesele auku, millest meeleheitlikult püütakse/püüame välja rabeleda. Kas ei oleks
võimalik reaalse olustikukirjeldus või arvamus ühes võimaliku positiivse mõttega?
Arvan, et kõik võivad nõustuda ühes - masu, täpe ega pupu ei kesta igavesti ning nende lõppemine algab meist igaühest, mitte otsustest, mida teeb valitsus, kohalik
omavalitsus või rühm ettevõtjaid. Eelnevalt mainitud organite või isikute tegevus on
laiemale avalikkusele pilgu all ja nähtavam, kuid oma tegevusega mõjutab neist
lihtne kodanik igaüht. Seega võib olla on siinkirjutaja nägemus muutes ennast lõpetame masu, täpu või pupu sobilik põhikooli viiendasse klassi, kuid seda ta
tegelikult ka siiralt usub.

Juhul kui igaüks katsuks meist lõpetada üldleviva ja läbiva halamise kui p******
kõik tegelikult on (eestlaste üldise mõtlemise kollektiivne suitsiid) ja üritaksime
mõelda või teha kasvõi ühe ainsa asja oma võimaluste piires praeguse hetke olukorra
tingimustes teisiti ja seeläbi püüdes kõik sellega anda panuse üldise eluolu ja
majanduse käekäigu muutumisele, siis sellest tekkiva virvenduse kaudu tunnetaksime
pööret paremuse poole kõik. Kui mõtleme millegi mittemuutumise peale, siis tõesti midagi ei muutugi. Kuigi võib tunduda, et rahvaarvamust kuulatakse vaid kord 4 aasta tagant valmistel ja ülejäänud aja on rahvaarvamusest suhteliselt ükskõik, siis ka see muutub, kuid selleks peab enne muutuma indiviid ise. Tarvis on loobuda olemast tühikoht ja uskumusest, et minust ei sõltu midagi. Sõltub ja vägagi, kuid siin soovitaksin mitte joobuda kohatisest egotsentrismi puhangutest, mille laialdast levikut võisime veel mõne aja eest lokkamas näha. Püüdes miskit muuta, katsugem
seekord mõelda ka veidi kõrvalseisjate peale.

Võib justkui tunduda, et kadus seos reisiga, kuid ei, eelnevalt kirjeldatu põhinebki
valdavalt reisi muljetel. Sealne inimene ei pea ennast tühjast kohaks ning ta tõesti
arvabki, et ka tema arvamusel on kaalu, kuid seejuures ei teerulli ta naabrist üle
ei oma arvamuse või varalise staatusega (väga halb toon). Kuigi seal on samuti majandussurutis, mis küll näitab juba paranemise märke, siis üldine suhtumine on, et
saame sellest üle ja õpime sellest, mitte pole aimugi, mida homme toob ja arvan, et
see on kindlasti jubedam kui tänane päev. Üllatav on sealse inimese oskus leida
rõõmu pisiasjast, ilmselt ei ole kunagi varem näinud tegelikkuses vihmas naeratavaid
inimesi. Keskmisele inimesele siinmail toob vihm tavaliselt mõne krõbedama väljendi
suule. Mainin veel selles näidete jadas ära sealsete klienditeenindajate oskuse kohelda klienti ning temaga ka loomulikult suhelda, nendega veidi pikemasse vestlussesse laskumine on pigem reegel kui erand, asi millest siinmail ilmselt
tõsiselt vajaka jääb. Samas kunagise klienditeenindajana ei pea selle eest
vastutavaks üksnes müüjat kaubanduskeskuses või teenindajat kohvikus. Eestlane võib
kliendina olla tõsiselt vastik ja käia oma enese pingeid teenindaja peal välja elamas. Tegemist on pigem reegli kui erandiga, nt enesel on siinmail raske oodata
optimismi ja naeratust teenindajalt kui eelnev isik on teenindajat sõnaotseses
mõttes alandanud.

Üritan sellise näidete varal punkti, püüdes panna mõistma, et mitte keegi ei ole
meist parem kui meie naaber või kõrvalseisja. Kõiksugune materiaalsus (kellele ei
meeldiks ilusad asjad ja raha) on kaduv ning seda on käesolev kriis ka väga laialdase levikuga suuresti tõestanud. Asjad ei saa olla eesmärgiks omaette ning
saavad olla pelgalt vahenditeks, millegi realiseerimisel. Samas just sellest
püüdlusest midagi realiseerida on eestlasel tihti enim puudu. Ei jaga seisukohta, et
eestlane on vähe innovatiivne või ei suuda välja mõelda lahendusi, kuid puuduvad
tihti oskused oma nägemuse või visiooni realiseerimiseks. Lisaks plingib kuklas
punane tuluke, mis tihti ei luba ka teise abi küsida, muidu varastakse idee või seda
peab kellegagi jagama. Samas osa millestki reaalsest on siiski parem kui tervik
mitte millestki või kuidas? Hämmastab ka seisukoht, et eestlased pole valmis riskima
- eestlased on valmis riskima kogu pangaga (ülekantud mõistekasutus on tahtlik!) Seega jõuan jällegi otsapidi tagasi punkti tegema peab meist igaüks, mitte et oodata kuni kriis möödub või olukord kergeneb, sellisega nägemusega ongi oht kriisi jääda.

Mis puudub üleval mainitud rahvuslikesse loosungitesse, siis need on küll ilusad,
aga igapäeva tegelikkus on teistsugune. Inimeselt ei saa oodata patriotismi valmisolekut ohverdusteks asjade paranemise nimel, kui kõrgendatud tähelepanu all
viibivate isikute tegevuses väljendub üksnes enese kasu taotlemine. Eelnevalt mainitud jutt enese muutmise sütitamisest mõjub vaid osale, teine osa inimestest
vajab eeskuju, mida järgida. Samas jõuamegi selleni, et käesoleval ajahetkel pole
inimestel ühtegi koondavat ideed või eeskuju milleni püüelda: siht Euroopa 5
parima riigi sekka on (välistan siin igal juhul üksnes mõiste "rikkama" kasutamise) ju kena, kuid see eeldab käesoleva aasta Laulupeol näidatud rahvusliku ühtsuse kestmist kauem kui 48 tundi. Oma lootustes panustan sellele, et lõpuks on ka iga avalikkuse tähelepanu all viibiv isik eelkõige indiviid ja mõtlemise muutus peab
ühel või teisel viisil toimuma ka neis.

Niisiis oma mõtete väljendamisega püüan lisaks enesele kasvõi 1 inimeses tekitada
soovi tuua juba suhteliselt läppuva õhuga igapäeva reaalsusesse värskeid tuuli
- kasvõi heasoovlike mõtete ja tegudega, mis aitavad saavutada helgema homse.
Antud mõtteviisi levides võib Eesti lõpuks tõesti olla paremaks muutumise maa,
millest iga 5 inimene ei mõtleks lahkumise peale. Seega vaatamata raskustele olgem
tolerantsed, sallivad ja mõistvad ning püüdkem karmidest oludes leida miski, mis
annab ülimalt kehvale seisule huumoriprisma või positiivsema varjundi. Eestlane ja
Eesti elu (Tallinn ja tallinlane sh) ei ole nii vilets tegelane nagu hetkel kõlama
jääb, vastasel juhul oleksime juba 700 aastat tagasi otsalõppenud või pillid kokku
pakkinud. Oleme tulnud, et jääda, vastasel juhul poleks meile antud selliseid
võimalusi nagu on olnud. Soovin julgemat unistamist, oma visioonide ja mõtete rohkemat ja paremat realiseerimist ainult helgetes varjundites. Ja kui kellelgi
esialgu ei leidu mõtet või ideed, siis olenemata ka nende esinemisest, võiks teha
hea alguse sellega, et olla oma eneseväljenduses rõõmsam ja helgem.