Suhtemängud

Viimasest blogi postitusest on ilmselgelt liiga kaua möödas! Samas nüüd tundub, et leidsin teema, mille osas hambaid teritada. Asja võiks kitsalt kokku võtta koondnimetusega: “Suhtemängud”

Selline praktilise elu väljendus isiklikus mõõtmes pole võõras mitte kellelegi, samas järgnevalt räägin eelkõige subjektiivsest sisekaemusest. Tüüpolukord on umbes selline, saad kellegi uue ja huvipakkuvaga tuttavaks – õhus pinget elektrit ja kes teab mida veel…vestlus on hoogne, värskendav ja humoorikas. Siis kõige huvitavamal momendil tulevad sõbrad või sõbrannad, kes huviobjekti või sinu tähelepanu hajutavad. Ärge saage valesti aru, võin kohe ausalt öelda, et oma häid sõpru ja sõbrannasid armastan, kuid jah tol hetkel mõjub see kui ämber jääkuubikuid mööda selga maha. Veel enne kui mõnusast olemisest jõutakse täiesti välja rebida, jõutakse reeglina vahetada telefoninumbrid, Skype või nagu nüüd pop - mu nimi on see, otsi mind “näoraamatust (facebookist) üles”. Okei kui see veel on täitsa talutav, siis mis edasi aset leiab, enam kaugeltki seda ei ole.

Nagu olen aru saanud, siis kõik oleneb, mil viisil ja kuidas on vestlus toimunud, kindlasti ei tohi koju minna peale peo/ühisürituse lõppu ja kohe inimest äädida või sms-ida. See jätab pealetükkiva ja kohati ahistaja mulje…come on, kuidas see on võimalik, kui inimene genuinely huvitav ja annad inimesele märku, et jäid õhtust meelde???

Mõistlik on oodata nii paar kolm päeva kuni nädal, et lasta asjal settida. Okei, nüüd kui need piinad on üleelatud, siis saab ääriveeri alustada suhtlemist. Suhtlemise puhul tuleb ka mängu, mingi täielik pseudoloogika, vestlused ei tohi olla liiga pikad vähemasti esialgu, sest kui kõik esimese korraga täiesti laksust ca tööpäeva  (pühapäevasel päeval nt) kestva suhtluse puhul nt netis välja mölised, siis sellest midagi head loota ei ole – sul pole kas midagi teha või tekib küsimus, et mismõttes ta rääkis minuga nii pikalt, mida ta must ikkagi tahab (märkus: Hallooooo!? Anna abi!? Kopp kopp, siin Maa! )

Nii siis võtadki hoogu ja värki, suhtled mõne aja tagant natuke ja natuke veel ning veidi rohkem. Selle kadalipu läbides jõuad ilmselt lõpuks ka siis sellise reaalse one on one kohtumiseni. Kuigi see pole sugugi kindel arvestades inimeste graafikuid ja kõike muud, mis võib selles esialgses kompamise perioodis välja tulla (vajab omaette teemas käsitlemist).

Selle one on one time-st võib ilmselt kirjutada eneseabi õpiku või psühhoanalüütilise isikliku mina analüüsi ehk siis sel teemal möliseda ei kavatse ja jätan selle igaühe enese südametunnistusele.

Kui siis ka esimene one on one time kohtumine on läbi, siis tekib alati küsimus, kui on huvi rohkemaks, kes peaks näitama välja initsiatiivi või looma uue kontakti. Klišee väljenditeks on “suhtleme, hoiame kontakti, kindlasti peaks seda uuesti tegema, oli väga mõnus ja vahva, kordame kindlasti…jne…blaaa blaaa blaaa.” Ja sellele järgneb siis suhteliselt pikk haudvaikus…suga ei võeta ühendust ja ise ei võta ühendust – sest mõlemad tõlgendavad asju kui, et ta ütles seda ja teine ütles toda ja kui ta nii ütles, siis võtab ta minuga ühendust. Ühel hetkel lihtsalt tegeled enesepettusega, et ega see polnudki miskit sellist perspektiivikat ja liigud edasi uute väljakutsete poole. Ja siis ca 3 kuud hiljem põmm, kohtad seda inimest tänaval  (väga Tallinn ju!) ja lisaks tavalisele small talkile põimitakse vestlusesse, et miks siis ühendust ei võtnud...ehk siis siin ütlen nüüd küll WELL FUCK ALL THIS!

Inimesed on nii omaks võtnud ülemõtlemise, et see on pigem norm kui erand…idioodiks kätte pole mõtet minna, kuid kui kellegi osas on tõesti siiras huvi, miks mitte see välja öelda otse selgelt ja teisele piisavalt arusaadavalt ja tehes seda mõistlikus ajas. Vastus järgneb ühel või teisel viisil ja asi saab selgemaks. Milleks kulutada üleval kirjeldatud protsessile ca 2-4 nädalat – mõelge, mida tahate, aga mul küll pole sellist aega kulutada. Kui connection on olemas, siis on ja kui ei ole, kuid inimene siiski lahe, siis oled meeldiva inimese võrra suhtlusringkonnas rikkam. Inimesed rääkige konkreetselt ja öelge, mida mõtlete…kellelgi pole vaja keerutamist jne. 

Kui on huvi ja tahtmist leitakse ka aeg, kuid siinkohal ei tasu mõista valesti üht asjaolu…kui inimene ütleb, et ta on väsinud ja tal pole aega ega tahtmist HETKEL, siis ilmselt ta ka on väsinud…sellest pole mõtet otsida mingit tagamõtet. Ühesõnaga jätke see keerutamine, käitumise tõlgendamine ja põhjuste otsimine…kui eelnevat üleval kirjutatut olete läbi teinud eelnevad 10. aastat, siis poleks nagu paha jätta kõrvale strateegia ja taktika ning lihtsalt olla oma olemises siiras. Aga jah eks see ole ühe naiivse romantiku subjektiivne sonimine, mis urbanistliku trendikulutuuri ilmselgelt ei näi sobituvat...klatši ja kõmu oleks ilmselgelt vähem ja tekib oht, et inimestel avaneb võimalus ühes valdkonnas veidigi reaalsemalt iseenesega toime tulla…mõni teenus jääb pakkumata ja SKT langus pidurdamata. Veider, kas pole?

Nende mõtetega kena ööd ka Teilegi! :)))