Kuidas kolmapäeval peol käisin...

Võit enese ego üle on suurim võit üldse! Ja seekord pole see ainult kulunud klišee! Tegelikult olen juba pikka aega olnud sellises vegetatiivses seisundis, ja rõhk siinkohal olen olnud.

Ca 1,5 kuud olen mässanud tõsiselt oma mõistusega ning oma mõtlemist ümberprogenud (ITikas tantsiva ajukallal oleks nii õige kirjutise illusteerimiseks). Asi algas sellest, et ühel hetkel saabus mõistmine, et ühte sama tsüklit pole motet erinevates variatsioonides läbi teha – kordusid situatsioonid nende keskmes tegutsesid küll erinevad inimesed, kuid printsiibis näis asi taanduvalt ühele – ikka sama olukord!

Eelpool mainisin vegeteerumist, siis sisus tähendas, et olin jõudnud seisu, mis nõudis kõigelt suurt enese ületust (töö, kool, isiklik elu) ning süsteemsust oli vähe, rapsimist aga rohkem kui sajaga (võib vast lugeda kolmandaks murranguks, niiviisi vähemasti kangastub).

Pärast poolt aastat hallis ja ebamäärases keskkonnas, kus suurt ei teadnud, mis või kuidas edasi, olen jõunud kirgastumisse ja see on vägev! Tulles tagasi veel kulunud väljendite juurde, siis kes poleks kuulnud “Need, kes aitavad iseennast neid ka aidatakse”, samas tõetera on täitsa olemas. Olles asju teinud ajast aega ühtemoodi - muutusteta, nagu kriibitud CD, mis hakkab dj-l alati hüppama, tuli idee – teha asju vahelduseks kardinaalselt teistmoodi.

Iganädalalõpused (reede ja laupäev, pun intended!) peod ohtra alkoholiga olid norm – samas see oli üksnes viis toimetulekuks sellega, et polnud saavutanud seda, mille nimel olin tööd teinud. Ja küll tööd teinud, kuid asja tuumani polnud ikka päris tuginud, lõpptulemusena ei saavutanud ka eesmärki (järgnes pettumus!).

Siis sain, aga ühelt lähedaselt inimeselt nõu, et kõrvalda võrrandist alkohol, sest see on meeltearengu nüristaja, tuimesti mida nii paljud näivad vajavat kõigega toimetulekuks. Ja nii see tõesti oli, sest juba pikemat aega oli mul käibefraasiks “Täna joon lehe tühjaks”. Tähendades seda, et kõike on ikka nii effing palju ja joon ennast vähemasti selleks õhtuks rahulolu seisundisse ja rokin nagu poleks homset (Samas pole mul rokkimiseks kunagi alkoholi vaja olnud – seest tuleb tunne [Yoda!]). Asi päädis sellega, et isegi see enam ei aidanud, sest kogust oli vaja aina suurendada, mis lõppkokkuvõttes päädis manustamise lõpuks masendusega. Seega sai alkoholile mingiks määratlematuks perioodiks joon alla tõmmatud ja ei tunne sellest puudust (päriselt päriselt!)

Seejärel läksin oma new age connectioni juurde ja ütlesin, et olen jõudnud seisu, kus mul on kõik mahlad väljapigistatud, mida ka tema nentis. Seejuures on aga - ta tegi kohe ja kiiresti selgeks, et lõpeta oma enesehävituslikud eluviisid. Negatiivust, mitterahulolu, ülimkititsim ja sarkasm söövad sind ennast saba ja karvadega. Noor inimene, aga vaim juba murtud, välised mõjurid välisteks mõjuriteks, kuid ise aitad sellele gaasi vajutades kaasa. Detailides löödi põhimõtteliselt sel hetkel maasturi Hella halogeenid näkku (seda muidugi jälle!).

Asju läbi mõeldes hakkasin kõiges, mis oli mu jaoks kõikvõimalikes erivormides pain nägema seda külge, mida see reaalselt annab, mitte seda, mida sellest ei saa. Ego on ikka selline vägev vahva tegelane, kui teda vormi ei aja ega selles hoia, siis tripib täiega. Arvatavasti oli ta juba mul kusagil Alaskal sihiga Arktika poole. Eks ta oleks siis seal uhkes üksinduses kükitanud jääkuubikute, -karude, morskade ja hüljestega.

Eelneval on olnud see äge efekt, et näen nüüd asju mitmetahulisena ehk real live 3D ja meeleseisund on võtnud sihi üles. Eneseületus ikka kerge just ei ole – täiega jooksed vastu seina ja 25a dressuuri saanud ego nii kergelt alla ei anna – ülimalt lapsik teine – ei suuda, ei taha, miks mina, tahan seda, ei viitsi, mis on mis mina sellest saan – mina mina mina! Kui see piirajasse ühel hetkel ei viska ja mõistmist ei tule, et reaalne elu pole mina mina mina, siis väljundiks ongi kõiges ja kõikjal ülimindividualism. Tolle hetke eluline seis ja julgen seda vast 1 korda siiralt tunnistada ka iseenesele (miks mul hakkab siin mõttes laulma Ines lauluga “Iseendale” Point to self – needs further discussion!:D).

Suurima lahingu pidasin pärast vaimtreeningu algust maha möödunud pühapäev-esmaspäev-teisipäev kui ühe enese jaoks olulise inimesega läksin vaidlema asjaolupärast, mis pole üldse vaidlust väärivgi. Ego tõstis täiega pead – mis mõttes? kuidas? igasugused kõhklused? Varsemalt on sellele järgnenud see, et kaon orbiidilt mõneks ajaks – olen so so busy (otsitud vabandus!).

Vahepeal jõudis ajurakukestes areneda mõtte – kolmapäev on ülisheff peoõhtu ja sellist pole olnud juba 6. aastat kui gümnaasiumi lõpuklassis oli vägev kolmapäevast arvates pidutsemisega alustada. Tagasi üritas tulla ka mõte, et alkohol on vabastav ja joon maailma mõneks hetkeks ilusaks. Ülimvale! Õnneks võttis aega nii üks päev arusaamaks alkohol küll tagasi mänguväljakule ei tule. Samas peoplaan tundus ikkagi karbist väljas arenguna, mida on vaja korda saata.

Võttis tervelt 2 päeva aega, et asjad perspektiivi lükata ja mõista, mida eff teen – suund on vanasse tsüklisse tagasi. EI EI - no see pole võimalik ja aktsepteeritav – olen tõsiselt pingutanud, et saavutada oma happy place ja nüüd siis see. Selle asemel minna tagasi Alaskale jääkuubikutega mängima ja sihtida sealt juba võimalik, et kosmost, võtsin kätte ja olin aus. Tunnistasin, pole maailmatark, olin avameelne ja rääkisin, et kus kohast need fiktsioonid tulevad. VOT see oli tõsiselt vabastav – propeller sai maost välja ja zen võttis üle.

Isegi mõnusas vibratsioonis ei saanud lahti mõttest, et kolmapäev võiks tõesti olla nii pika perioodi järel kena peoõhtu ja seda siis see oli. Küll jah veel kolmapäeva õhtupoolikul sai mõlgutatud mõtteid, et jääb ära. Kõne ühele parimatest sõpradest päästis peoplaanid ja ta võnkuski samal lainel. Sotsiaalprogramm algas Kaurismäki filmiga sõpruses “ I hired a contract killer”, milles oli mõnusat pseudohuumorit, kuid teatud hetked sellest olid vägagi vastumeelsed – pole just joovastav vaadata suitsiidikalduvusega prantslast kui oled viburlane kuubis. Pärast liikusime EKKM-i, mis oli ilmselt õhtu meeldivaim osa just feelingu poolest. Seejärel lendasime kesapõllule, kus toimus miskine erapidu, kuid hiljem avati uksed linnarahvale. Seal sai valdavaks tunne, et justkui oleks sisse kräshinud (no tegelikult see nii vist ka oli), kuid tundmus kadus õige pea, sest kui juba tuldud sai, siis tuli võtta asjast hea. Pärast smoothie tarvitust tulid ühel hetkel tantsujalakesed kõhu alt välja ning kohvikupõrandal sai võetud kiiremaid poognad. Ülimheldimuse hetk saabus, aga siis kui dj lükkas peale Mari-Liisi ja Caatri loo “Mis tegema nüüd pean?” mis oli nii uuesti ‘97 suvi. Šokeeriv, arusaamatu ja naudingut pakkuv kõike üheaegselt. Seal sai veel veidi kiirendatud ning veidi enne kella 2te sai suund võetud kodupoole. Kaaslaseid koju viies kivistus aga mõte väljaspool karpi tegevusest – kolmapäev ja peol – suurepärane lähenemine! Pärast nelja tundi und on olemine vahvalt värske ja maad on võtnud seni seletamatu produktiivsus võtmes “Kõike jõuab!”. Niisiis on mu väiksed aatomid tõesti kirgastunud ning teen üldisemalt tööd selle nimel, et saavutada püsikirgastus. Ei soovi teist kellelegi nanogrammi vähem, kallid sõbrad ja tuttavad. La vita e bella! Leidke lihtsalt oma barjäärjepurustav vaatenurk! :)))