Kuidas kolmapäeval peol käisin...

Võit enese ego üle on suurim võit üldse! Ja seekord pole see ainult kulunud klišee! Tegelikult olen juba pikka aega olnud sellises vegetatiivses seisundis, ja rõhk siinkohal olen olnud.

Ca 1,5 kuud olen mässanud tõsiselt oma mõistusega ning oma mõtlemist ümberprogenud (ITikas tantsiva ajukallal oleks nii õige kirjutise illusteerimiseks). Asi algas sellest, et ühel hetkel saabus mõistmine, et ühte sama tsüklit pole motet erinevates variatsioonides läbi teha – kordusid situatsioonid nende keskmes tegutsesid küll erinevad inimesed, kuid printsiibis näis asi taanduvalt ühele – ikka sama olukord!

Eelpool mainisin vegeteerumist, siis sisus tähendas, et olin jõudnud seisu, mis nõudis kõigelt suurt enese ületust (töö, kool, isiklik elu) ning süsteemsust oli vähe, rapsimist aga rohkem kui sajaga (võib vast lugeda kolmandaks murranguks, niiviisi vähemasti kangastub).

Pärast poolt aastat hallis ja ebamäärases keskkonnas, kus suurt ei teadnud, mis või kuidas edasi, olen jõunud kirgastumisse ja see on vägev! Tulles tagasi veel kulunud väljendite juurde, siis kes poleks kuulnud “Need, kes aitavad iseennast neid ka aidatakse”, samas tõetera on täitsa olemas. Olles asju teinud ajast aega ühtemoodi - muutusteta, nagu kriibitud CD, mis hakkab dj-l alati hüppama, tuli idee – teha asju vahelduseks kardinaalselt teistmoodi.

Iganädalalõpused (reede ja laupäev, pun intended!) peod ohtra alkoholiga olid norm – samas see oli üksnes viis toimetulekuks sellega, et polnud saavutanud seda, mille nimel olin tööd teinud. Ja küll tööd teinud, kuid asja tuumani polnud ikka päris tuginud, lõpptulemusena ei saavutanud ka eesmärki (järgnes pettumus!).

Siis sain, aga ühelt lähedaselt inimeselt nõu, et kõrvalda võrrandist alkohol, sest see on meeltearengu nüristaja, tuimesti mida nii paljud näivad vajavat kõigega toimetulekuks. Ja nii see tõesti oli, sest juba pikemat aega oli mul käibefraasiks “Täna joon lehe tühjaks”. Tähendades seda, et kõike on ikka nii effing palju ja joon ennast vähemasti selleks õhtuks rahulolu seisundisse ja rokin nagu poleks homset (Samas pole mul rokkimiseks kunagi alkoholi vaja olnud – seest tuleb tunne [Yoda!]). Asi päädis sellega, et isegi see enam ei aidanud, sest kogust oli vaja aina suurendada, mis lõppkokkuvõttes päädis manustamise lõpuks masendusega. Seega sai alkoholile mingiks määratlematuks perioodiks joon alla tõmmatud ja ei tunne sellest puudust (päriselt päriselt!)

Seejärel läksin oma new age connectioni juurde ja ütlesin, et olen jõudnud seisu, kus mul on kõik mahlad väljapigistatud, mida ka tema nentis. Seejuures on aga - ta tegi kohe ja kiiresti selgeks, et lõpeta oma enesehävituslikud eluviisid. Negatiivust, mitterahulolu, ülimkititsim ja sarkasm söövad sind ennast saba ja karvadega. Noor inimene, aga vaim juba murtud, välised mõjurid välisteks mõjuriteks, kuid ise aitad sellele gaasi vajutades kaasa. Detailides löödi põhimõtteliselt sel hetkel maasturi Hella halogeenid näkku (seda muidugi jälle!).

Asju läbi mõeldes hakkasin kõiges, mis oli mu jaoks kõikvõimalikes erivormides pain nägema seda külge, mida see reaalselt annab, mitte seda, mida sellest ei saa. Ego on ikka selline vägev vahva tegelane, kui teda vormi ei aja ega selles hoia, siis tripib täiega. Arvatavasti oli ta juba mul kusagil Alaskal sihiga Arktika poole. Eks ta oleks siis seal uhkes üksinduses kükitanud jääkuubikute, -karude, morskade ja hüljestega.

Eelneval on olnud see äge efekt, et näen nüüd asju mitmetahulisena ehk real live 3D ja meeleseisund on võtnud sihi üles. Eneseületus ikka kerge just ei ole – täiega jooksed vastu seina ja 25a dressuuri saanud ego nii kergelt alla ei anna – ülimalt lapsik teine – ei suuda, ei taha, miks mina, tahan seda, ei viitsi, mis on mis mina sellest saan – mina mina mina! Kui see piirajasse ühel hetkel ei viska ja mõistmist ei tule, et reaalne elu pole mina mina mina, siis väljundiks ongi kõiges ja kõikjal ülimindividualism. Tolle hetke eluline seis ja julgen seda vast 1 korda siiralt tunnistada ka iseenesele (miks mul hakkab siin mõttes laulma Ines lauluga “Iseendale” Point to self – needs further discussion!:D).

Suurima lahingu pidasin pärast vaimtreeningu algust maha möödunud pühapäev-esmaspäev-teisipäev kui ühe enese jaoks olulise inimesega läksin vaidlema asjaolupärast, mis pole üldse vaidlust väärivgi. Ego tõstis täiega pead – mis mõttes? kuidas? igasugused kõhklused? Varsemalt on sellele järgnenud see, et kaon orbiidilt mõneks ajaks – olen so so busy (otsitud vabandus!).

Vahepeal jõudis ajurakukestes areneda mõtte – kolmapäev on ülisheff peoõhtu ja sellist pole olnud juba 6. aastat kui gümnaasiumi lõpuklassis oli vägev kolmapäevast arvates pidutsemisega alustada. Tagasi üritas tulla ka mõte, et alkohol on vabastav ja joon maailma mõneks hetkeks ilusaks. Ülimvale! Õnneks võttis aega nii üks päev arusaamaks alkohol küll tagasi mänguväljakule ei tule. Samas peoplaan tundus ikkagi karbist väljas arenguna, mida on vaja korda saata.

Võttis tervelt 2 päeva aega, et asjad perspektiivi lükata ja mõista, mida eff teen – suund on vanasse tsüklisse tagasi. EI EI - no see pole võimalik ja aktsepteeritav – olen tõsiselt pingutanud, et saavutada oma happy place ja nüüd siis see. Selle asemel minna tagasi Alaskale jääkuubikutega mängima ja sihtida sealt juba võimalik, et kosmost, võtsin kätte ja olin aus. Tunnistasin, pole maailmatark, olin avameelne ja rääkisin, et kus kohast need fiktsioonid tulevad. VOT see oli tõsiselt vabastav – propeller sai maost välja ja zen võttis üle.

Isegi mõnusas vibratsioonis ei saanud lahti mõttest, et kolmapäev võiks tõesti olla nii pika perioodi järel kena peoõhtu ja seda siis see oli. Küll jah veel kolmapäeva õhtupoolikul sai mõlgutatud mõtteid, et jääb ära. Kõne ühele parimatest sõpradest päästis peoplaanid ja ta võnkuski samal lainel. Sotsiaalprogramm algas Kaurismäki filmiga sõpruses “ I hired a contract killer”, milles oli mõnusat pseudohuumorit, kuid teatud hetked sellest olid vägagi vastumeelsed – pole just joovastav vaadata suitsiidikalduvusega prantslast kui oled viburlane kuubis. Pärast liikusime EKKM-i, mis oli ilmselt õhtu meeldivaim osa just feelingu poolest. Seejärel lendasime kesapõllule, kus toimus miskine erapidu, kuid hiljem avati uksed linnarahvale. Seal sai valdavaks tunne, et justkui oleks sisse kräshinud (no tegelikult see nii vist ka oli), kuid tundmus kadus õige pea, sest kui juba tuldud sai, siis tuli võtta asjast hea. Pärast smoothie tarvitust tulid ühel hetkel tantsujalakesed kõhu alt välja ning kohvikupõrandal sai võetud kiiremaid poognad. Ülimheldimuse hetk saabus, aga siis kui dj lükkas peale Mari-Liisi ja Caatri loo “Mis tegema nüüd pean?” mis oli nii uuesti ‘97 suvi. Šokeeriv, arusaamatu ja naudingut pakkuv kõike üheaegselt. Seal sai veel veidi kiirendatud ning veidi enne kella 2te sai suund võetud kodupoole. Kaaslaseid koju viies kivistus aga mõte väljaspool karpi tegevusest – kolmapäev ja peol – suurepärane lähenemine! Pärast nelja tundi und on olemine vahvalt värske ja maad on võtnud seni seletamatu produktiivsus võtmes “Kõike jõuab!”. Niisiis on mu väiksed aatomid tõesti kirgastunud ning teen üldisemalt tööd selle nimel, et saavutada püsikirgastus. Ei soovi teist kellelegi nanogrammi vähem, kallid sõbrad ja tuttavad. La vita e bella! Leidke lihtsalt oma barjäärjepurustav vaatenurk! :)))

Suhtemängud

Viimasest blogi postitusest on ilmselgelt liiga kaua möödas! Samas nüüd tundub, et leidsin teema, mille osas hambaid teritada. Asja võiks kitsalt kokku võtta koondnimetusega: “Suhtemängud”

Selline praktilise elu väljendus isiklikus mõõtmes pole võõras mitte kellelegi, samas järgnevalt räägin eelkõige subjektiivsest sisekaemusest. Tüüpolukord on umbes selline, saad kellegi uue ja huvipakkuvaga tuttavaks – õhus pinget elektrit ja kes teab mida veel…vestlus on hoogne, värskendav ja humoorikas. Siis kõige huvitavamal momendil tulevad sõbrad või sõbrannad, kes huviobjekti või sinu tähelepanu hajutavad. Ärge saage valesti aru, võin kohe ausalt öelda, et oma häid sõpru ja sõbrannasid armastan, kuid jah tol hetkel mõjub see kui ämber jääkuubikuid mööda selga maha. Veel enne kui mõnusast olemisest jõutakse täiesti välja rebida, jõutakse reeglina vahetada telefoninumbrid, Skype või nagu nüüd pop - mu nimi on see, otsi mind “näoraamatust (facebookist) üles”. Okei kui see veel on täitsa talutav, siis mis edasi aset leiab, enam kaugeltki seda ei ole.

Nagu olen aru saanud, siis kõik oleneb, mil viisil ja kuidas on vestlus toimunud, kindlasti ei tohi koju minna peale peo/ühisürituse lõppu ja kohe inimest äädida või sms-ida. See jätab pealetükkiva ja kohati ahistaja mulje…come on, kuidas see on võimalik, kui inimene genuinely huvitav ja annad inimesele märku, et jäid õhtust meelde???

Mõistlik on oodata nii paar kolm päeva kuni nädal, et lasta asjal settida. Okei, nüüd kui need piinad on üleelatud, siis saab ääriveeri alustada suhtlemist. Suhtlemise puhul tuleb ka mängu, mingi täielik pseudoloogika, vestlused ei tohi olla liiga pikad vähemasti esialgu, sest kui kõik esimese korraga täiesti laksust ca tööpäeva  (pühapäevasel päeval nt) kestva suhtluse puhul nt netis välja mölised, siis sellest midagi head loota ei ole – sul pole kas midagi teha või tekib küsimus, et mismõttes ta rääkis minuga nii pikalt, mida ta must ikkagi tahab (märkus: Hallooooo!? Anna abi!? Kopp kopp, siin Maa! )

Nii siis võtadki hoogu ja värki, suhtled mõne aja tagant natuke ja natuke veel ning veidi rohkem. Selle kadalipu läbides jõuad ilmselt lõpuks ka siis sellise reaalse one on one kohtumiseni. Kuigi see pole sugugi kindel arvestades inimeste graafikuid ja kõike muud, mis võib selles esialgses kompamise perioodis välja tulla (vajab omaette teemas käsitlemist).

Selle one on one time-st võib ilmselt kirjutada eneseabi õpiku või psühhoanalüütilise isikliku mina analüüsi ehk siis sel teemal möliseda ei kavatse ja jätan selle igaühe enese südametunnistusele.

Kui siis ka esimene one on one time kohtumine on läbi, siis tekib alati küsimus, kui on huvi rohkemaks, kes peaks näitama välja initsiatiivi või looma uue kontakti. Klišee väljenditeks on “suhtleme, hoiame kontakti, kindlasti peaks seda uuesti tegema, oli väga mõnus ja vahva, kordame kindlasti…jne…blaaa blaaa blaaa.” Ja sellele järgneb siis suhteliselt pikk haudvaikus…suga ei võeta ühendust ja ise ei võta ühendust – sest mõlemad tõlgendavad asju kui, et ta ütles seda ja teine ütles toda ja kui ta nii ütles, siis võtab ta minuga ühendust. Ühel hetkel lihtsalt tegeled enesepettusega, et ega see polnudki miskit sellist perspektiivikat ja liigud edasi uute väljakutsete poole. Ja siis ca 3 kuud hiljem põmm, kohtad seda inimest tänaval  (väga Tallinn ju!) ja lisaks tavalisele small talkile põimitakse vestlusesse, et miks siis ühendust ei võtnud...ehk siis siin ütlen nüüd küll WELL FUCK ALL THIS!

Inimesed on nii omaks võtnud ülemõtlemise, et see on pigem norm kui erand…idioodiks kätte pole mõtet minna, kuid kui kellegi osas on tõesti siiras huvi, miks mitte see välja öelda otse selgelt ja teisele piisavalt arusaadavalt ja tehes seda mõistlikus ajas. Vastus järgneb ühel või teisel viisil ja asi saab selgemaks. Milleks kulutada üleval kirjeldatud protsessile ca 2-4 nädalat – mõelge, mida tahate, aga mul küll pole sellist aega kulutada. Kui connection on olemas, siis on ja kui ei ole, kuid inimene siiski lahe, siis oled meeldiva inimese võrra suhtlusringkonnas rikkam. Inimesed rääkige konkreetselt ja öelge, mida mõtlete…kellelgi pole vaja keerutamist jne. 

Kui on huvi ja tahtmist leitakse ka aeg, kuid siinkohal ei tasu mõista valesti üht asjaolu…kui inimene ütleb, et ta on väsinud ja tal pole aega ega tahtmist HETKEL, siis ilmselt ta ka on väsinud…sellest pole mõtet otsida mingit tagamõtet. Ühesõnaga jätke see keerutamine, käitumise tõlgendamine ja põhjuste otsimine…kui eelnevat üleval kirjutatut olete läbi teinud eelnevad 10. aastat, siis poleks nagu paha jätta kõrvale strateegia ja taktika ning lihtsalt olla oma olemises siiras. Aga jah eks see ole ühe naiivse romantiku subjektiivne sonimine, mis urbanistliku trendikulutuuri ilmselgelt ei näi sobituvat...klatši ja kõmu oleks ilmselgelt vähem ja tekib oht, et inimestel avaneb võimalus ühes valdkonnas veidigi reaalsemalt iseenesega toime tulla…mõni teenus jääb pakkumata ja SKT langus pidurdamata. Veider, kas pole?

Nende mõtetega kena ööd ka Teilegi! :)))

Сергей Зверев - Дольчи Габбана

Tekitas vaieldamatu soovi sõita lähiajal Moskvasse! :)

Vabastame emotsiooni ehk kas tunnen ennast nii või tunnen ennast nii!

Work is taking again overbearingly over in all areas and strongly! My life doesn't consist only of working, but hey wait at the moment it pretty much consists! :S

Just Jack - Starz In Their Eyes

They'll be making sure you stay amused
They'll fill you up with drugs and booze
Maybe you'll make the evening news

And when you're tripping over your dreams
They'll keep you down by any means
and by the end of the night you'll be stifling your screams

Since you became a VIPerson
It's like your problems have all worsened
Your paranoia casts aspersions
On the truths you know

And they'll just put you in the spotlight
And hope that you'll do alright
Or maybe not

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
Why do you wanna go and put starz in their eyes?
So why do you wanna go and put starz in their eyes?
Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
Starz in their eyes?

Remember they said you'd show them all
Emphasise the rise but not the fall
And now you're playing a shopping mall

Your mum and dad they can't believe
What you appear to have achieved
While the rest of these users are just laughing in their sleeves

Since you became a VIPerson
It's like your problems have all worsened
Your paranoia casts aspersions
On the truths you know

And now the tabloids use your face
To document your fall from grace
And then they'll tell you that that's just the way it goes
That's just the way it goes

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
It's the same old story well they just didn't realise
And it's a long way to come from the dog and duck karaoke machine
And Saturday night's drunken dreams

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
It's the same old story well they just didn't realise
And it's a long way to come from your private bedroom dance routines
And Saturday night's drunken dreams

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
Why do you wanna go and put starz in their eyes?
So why do you wanna go and put starz in their eyes?
Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
Starz in their eyes?

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
It's the same old story well they just didn't realise
And it's a long way to come from the dog and duck karaoke machine
And Saturday night's drunken dreams

(When I grow up im going to be famous)

Behind the steel barrier and sequence and glitter
Five inch heels still knee deep in the litter
Each of them a bitter bullshitter,
Wrapped up in the cloak of fake glamour, getting lost in the camera
Well footprints are fools gold, diamonds crusts on their one off plimsolls
So little time for these one off arseholes
Rigour mortis Ken and Barbie dolls,
A pair of big shades and a push up bra,
It's such a short gap between the gutter and stars,
That you've come a long way from the place that you started
So why'd you wanna go and get so down hearted

Welcome to the kingdom of the blagger
Uncutting you nose clean, coating you bladder
A whole lot happier a whole lot sadder,
Used to be satisfied but now you feel like Mick Jagger,

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
It's the same old story well they just didn't realise
And it's a long way to come from the dog and duck karaoke machine
And Saturday night's drunken dreams

Now why do you wanna go and put starz in their eyes?
It's the same old story well they just didn't realise
And it's a long way to come from your private bedroom dance routines
And Saturday night's drunken dreams

Aasta oli siis 2007-2008 aastavahetus, kui sai Just Jack enese jaoks avastatud ning jätkuvalt arvamusel, et üks parimate sõnadega laul üldse! :)

Андрей Данилко - После тебя ehk midagi ülihead!

Eesti elu aastal 2009

Käesolevat ajendas kirjutama hiljutine välisreis ning sellega seotud elamused. Ütlen
siinkohal kohe ära, et kindlasti ei taha olla üks neist paljudest, kes nii ülipopulaarseks ja justkui võistluseks saanud konkursist "Elu on Eestis nii hukas 2009" osa võtavad. Pigem on käesolev kirjutis sihitud mõttele, et ka kõige mustemas stsenaariumis on head ning see hea tuleb igal meist üle leida.

Üks olulisematest tõugetest oma mõtted paberile panna oli see, millist sotsiaalse tegelikkuse erinevust märkan Tallinna ja oma reisi sihtpunkti Toronto vahel. Arvamusi
ja käsitlusi võib olla kindlasti erinevaid, kuid igas käsitluses jääb reeglina domineerima üldine vaatenurk ning ridade vahel sisalduv üldmõte või suunis. Nimetatud lahknevus sai tähelepanu osaks mitte niivõrd reisi sihtkohas viibides, vaid alles Tallinna tagasi jõudes.

Kindlasti saab väita seda, et järgnevalt püüan võrrelda kahte sisuliselt võrreldamatut asja, reaalsus aastal 2009 Tallinnas ja Torontos ei ole midagi, mida
oleks võimalik ühes kontekstis vaadelda, sest muutujad on niivõrd erinevad. See on
nii, kuid samas 100%lt sellega ei nõustu. Üritan tõmmata tähelepanu just sellele, millised on tallinlased (miks mitte ka eestlased), käesoleval majanduslikult keerukal perioodil oma käitumises ja väljaütlemises. Ja pean ütlema, et erinevused Torontos nähtuga on tegelikkuses ülisuured ka inimlikult võttes lihtsaimas.

Sisulisemat käsitlust alustan asjaoluga, et kaunis muserdavaks ja masendavaks osutus
taaskohanemine kohaliku meediaga. Kui see pole see ekstra põhjus, mis küllaltki raskel ajal sunnib pöörduma perearsti poole antidepressandi saamiseks, siis ei tea,
mis võiks veel selleks küll olla. Üldmuljeks on, et kõik muu võrreldes majandus- ja
rahandusteemadega meedias on suhteliselt vähetähtis. Päevast päeva kordub ühes või
teises vormis ühe ja sama informatsiooni tampimine rõhuva negativismiga, millede
koondmõisteteks on: kasvav tööpuudus, euroga seonduv, probleemid eelarvega, ettevõtete makseraskused ja pankrotid, üksikisikute makseraskused ja pankrotid,
pankade finantsseis ja kuidas Baltikum on Rootsi majanduse Achilleuse kand,
kinnisvara valdkonna hukatuslik seis ja probleemid Eesti jooksevkontoga. Tahan
rõhutada, et nägemus ei ole ka teatud naaberriigis ametliku poliitikana kehtiv 50%
häid uudiseid, kuid hetke negativism on siiski liig. Avaldan eelneva mulje justkui
kusagil on keegi võtnud enese suureks kohustuseks ka kõige lihtsamale lugejale
majanduse protsesside ABC läbi reaaleluliste näidete selgeks teha. Nõus, majanduslik
mõtlemine ja teadlikkus on suureks osaks elus edukast hakkamasaamisest, kuid see
pole siiski ainus.

Ilmselt kui võtta ning hakata analüüsima laiemalt kajastatavat reaalust leiaks kampaania korras toimuvat käsitlust veel (mõtlemata võiks siinkohal välja tuua
eelnenud aastatest üldise saabuva kinnisvara õnne iga eestlase õuele). Ei soovi siin
kohal ironiseerida, sest see pole käesoleva kirjutise mõte, kuid peamise ideena
üritan väljendada reaalsuse käsitluse mitmekülgsuse puudust nii arvamusliidrite kui
meedia poolt. Mõistan ärilisest vajadusest lähtuvalt on vaja oma toodet müüja ja
kriisitingimustes selle ülevaated ilmselgelt müüvad, kuid kas need peavad pakatama
negativismist, et järgmine aasta tuleb kindlasti hullem ja siis pole meil enam masu,
täpe või pupu vaid hoopis kusi või täku (tähenduses kukkumine s***a või täielik
kukkumine - vabandan siinkohal keelekasutuse pärast).

Nõustun nende arvajatega selles, et selline nägemus on piisavalt realistlik panustamaks sellele. Samas tekitab see vastupidiseid tundeid, kas ei kaevata nii
enesele auku, millest meeleheitlikult püütakse/püüame välja rabeleda. Kas ei oleks
võimalik reaalse olustikukirjeldus või arvamus ühes võimaliku positiivse mõttega?
Arvan, et kõik võivad nõustuda ühes - masu, täpe ega pupu ei kesta igavesti ning nende lõppemine algab meist igaühest, mitte otsustest, mida teeb valitsus, kohalik
omavalitsus või rühm ettevõtjaid. Eelnevalt mainitud organite või isikute tegevus on
laiemale avalikkusele pilgu all ja nähtavam, kuid oma tegevusega mõjutab neist
lihtne kodanik igaüht. Seega võib olla on siinkirjutaja nägemus muutes ennast lõpetame masu, täpu või pupu sobilik põhikooli viiendasse klassi, kuid seda ta
tegelikult ka siiralt usub.

Juhul kui igaüks katsuks meist lõpetada üldleviva ja läbiva halamise kui p******
kõik tegelikult on (eestlaste üldise mõtlemise kollektiivne suitsiid) ja üritaksime
mõelda või teha kasvõi ühe ainsa asja oma võimaluste piires praeguse hetke olukorra
tingimustes teisiti ja seeläbi püüdes kõik sellega anda panuse üldise eluolu ja
majanduse käekäigu muutumisele, siis sellest tekkiva virvenduse kaudu tunnetaksime
pööret paremuse poole kõik. Kui mõtleme millegi mittemuutumise peale, siis tõesti midagi ei muutugi. Kuigi võib tunduda, et rahvaarvamust kuulatakse vaid kord 4 aasta tagant valmistel ja ülejäänud aja on rahvaarvamusest suhteliselt ükskõik, siis ka see muutub, kuid selleks peab enne muutuma indiviid ise. Tarvis on loobuda olemast tühikoht ja uskumusest, et minust ei sõltu midagi. Sõltub ja vägagi, kuid siin soovitaksin mitte joobuda kohatisest egotsentrismi puhangutest, mille laialdast levikut võisime veel mõne aja eest lokkamas näha. Püüdes miskit muuta, katsugem
seekord mõelda ka veidi kõrvalseisjate peale.

Võib justkui tunduda, et kadus seos reisiga, kuid ei, eelnevalt kirjeldatu põhinebki
valdavalt reisi muljetel. Sealne inimene ei pea ennast tühjast kohaks ning ta tõesti
arvabki, et ka tema arvamusel on kaalu, kuid seejuures ei teerulli ta naabrist üle
ei oma arvamuse või varalise staatusega (väga halb toon). Kuigi seal on samuti majandussurutis, mis küll näitab juba paranemise märke, siis üldine suhtumine on, et
saame sellest üle ja õpime sellest, mitte pole aimugi, mida homme toob ja arvan, et
see on kindlasti jubedam kui tänane päev. Üllatav on sealse inimese oskus leida
rõõmu pisiasjast, ilmselt ei ole kunagi varem näinud tegelikkuses vihmas naeratavaid
inimesi. Keskmisele inimesele siinmail toob vihm tavaliselt mõne krõbedama väljendi
suule. Mainin veel selles näidete jadas ära sealsete klienditeenindajate oskuse kohelda klienti ning temaga ka loomulikult suhelda, nendega veidi pikemasse vestlussesse laskumine on pigem reegel kui erand, asi millest siinmail ilmselt
tõsiselt vajaka jääb. Samas kunagise klienditeenindajana ei pea selle eest
vastutavaks üksnes müüjat kaubanduskeskuses või teenindajat kohvikus. Eestlane võib
kliendina olla tõsiselt vastik ja käia oma enese pingeid teenindaja peal välja elamas. Tegemist on pigem reegli kui erandiga, nt enesel on siinmail raske oodata
optimismi ja naeratust teenindajalt kui eelnev isik on teenindajat sõnaotseses
mõttes alandanud.

Üritan sellise näidete varal punkti, püüdes panna mõistma, et mitte keegi ei ole
meist parem kui meie naaber või kõrvalseisja. Kõiksugune materiaalsus (kellele ei
meeldiks ilusad asjad ja raha) on kaduv ning seda on käesolev kriis ka väga laialdase levikuga suuresti tõestanud. Asjad ei saa olla eesmärgiks omaette ning
saavad olla pelgalt vahenditeks, millegi realiseerimisel. Samas just sellest
püüdlusest midagi realiseerida on eestlasel tihti enim puudu. Ei jaga seisukohta, et
eestlane on vähe innovatiivne või ei suuda välja mõelda lahendusi, kuid puuduvad
tihti oskused oma nägemuse või visiooni realiseerimiseks. Lisaks plingib kuklas
punane tuluke, mis tihti ei luba ka teise abi küsida, muidu varastakse idee või seda
peab kellegagi jagama. Samas osa millestki reaalsest on siiski parem kui tervik
mitte millestki või kuidas? Hämmastab ka seisukoht, et eestlased pole valmis riskima
- eestlased on valmis riskima kogu pangaga (ülekantud mõistekasutus on tahtlik!) Seega jõuan jällegi otsapidi tagasi punkti tegema peab meist igaüks, mitte et oodata kuni kriis möödub või olukord kergeneb, sellisega nägemusega ongi oht kriisi jääda.

Mis puudub üleval mainitud rahvuslikesse loosungitesse, siis need on küll ilusad,
aga igapäeva tegelikkus on teistsugune. Inimeselt ei saa oodata patriotismi valmisolekut ohverdusteks asjade paranemise nimel, kui kõrgendatud tähelepanu all
viibivate isikute tegevuses väljendub üksnes enese kasu taotlemine. Eelnevalt mainitud jutt enese muutmise sütitamisest mõjub vaid osale, teine osa inimestest
vajab eeskuju, mida järgida. Samas jõuamegi selleni, et käesoleval ajahetkel pole
inimestel ühtegi koondavat ideed või eeskuju milleni püüelda: siht Euroopa 5
parima riigi sekka on (välistan siin igal juhul üksnes mõiste "rikkama" kasutamise) ju kena, kuid see eeldab käesoleva aasta Laulupeol näidatud rahvusliku ühtsuse kestmist kauem kui 48 tundi. Oma lootustes panustan sellele, et lõpuks on ka iga avalikkuse tähelepanu all viibiv isik eelkõige indiviid ja mõtlemise muutus peab
ühel või teisel viisil toimuma ka neis.

Niisiis oma mõtete väljendamisega püüan lisaks enesele kasvõi 1 inimeses tekitada
soovi tuua juba suhteliselt läppuva õhuga igapäeva reaalsusesse värskeid tuuli
- kasvõi heasoovlike mõtete ja tegudega, mis aitavad saavutada helgema homse.
Antud mõtteviisi levides võib Eesti lõpuks tõesti olla paremaks muutumise maa,
millest iga 5 inimene ei mõtleks lahkumise peale. Seega vaatamata raskustele olgem
tolerantsed, sallivad ja mõistvad ning püüdkem karmidest oludes leida miski, mis
annab ülimalt kehvale seisule huumoriprisma või positiivsema varjundi. Eestlane ja
Eesti elu (Tallinn ja tallinlane sh) ei ole nii vilets tegelane nagu hetkel kõlama
jääb, vastasel juhul oleksime juba 700 aastat tagasi otsalõppenud või pillid kokku
pakkinud. Oleme tulnud, et jääda, vastasel juhul poleks meile antud selliseid
võimalusi nagu on olnud. Soovin julgemat unistamist, oma visioonide ja mõtete rohkemat ja paremat realiseerimist ainult helgetes varjundites. Ja kui kellelgi
esialgu ei leidu mõtet või ideed, siis olenemata ka nende esinemisest, võiks teha
hea alguse sellega, et olla oma eneseväljenduses rõõmsam ja helgem.

Päevamõte!

Your will, patience, thought of reason, strength of character, understandings of system structure, whole lot of faith, plus a belief that unimaginable is possible takes you to places never deemed predictable in reality! And sometimes you just have to dream as awesomely as you can! :)

Sinu igapäevane kontorispämm!

Leidsin minuti oma tööpäevast, et jagada seda :)

Siin on pikka aega olnud liiga vaikne...ehk sinu igapäevane kontorispämm

Korrastan oma e-maili arhiivi ja leidsin sealt põnevat spämmi vallast...juulis 2009 liikus järgnev šedoover kontoriinimeste hulgas:

Eesti ametnike ja rahandustegelaste seas ringleb nimekiri kriisiaja sõnadest.

masu - majandussurutis
masufoob - masukartja (kärsitu palgapäeva ootaja)
masufront - inkassofirmade võitlustander
masugioon - usk masusse
masuhhism - naudingu saamine masust
masuhoolik - masu tõttu emotsionaalselt erakordselt vastuvõtlik isik
masujuus - rasvaste juustega rahandusminister
masukaator - masu õhutaja
masuklopeedia - seletav sõnaraamat masu kohta
masula - rohkem kui 90% töötusega asula
masulik - masu sarnane
masulka - väikeste finantsiliste vahenditega korraldatud tantsuõhtu
masull - masu ajal kasutusele võetavad talongid
masumaan - masusõltlane
masumaks - riigi lisatuluallikas (isikute suhtes, kes masu all ei kannata,
kohaldatav maks)
masumoon - riiklik toiduabi programm
masundus - masust tingitud depressioon
masupoloog - masuaegse poliitika uurija
masurpriis - üllatav asjade käik masu ajal
masuska - odav snäkk masuskari kõrvale haukamiseks
masuskaaf - otsingumootor sittadel aegadel
masuskar - masu ajal pruulitav odav alkoholisisaldusega jook
masusklik - masugiooni sekti liige
masuskoop - tehniline instrument masu lähiuuringuteks (teenäitaja helgesse
tulevikku)
masuslik - masu ajal peetav ökonoomne koduloom
masusserdaja - masust kasulõikaja
masutaat - masust tingitud tagajärg
masutroloog - masu uurija
masutroonik - majad, autod, D&G kaubamärki armastava naise kaotanud
fii-faa-foo bisnismen
masuurer - masu ajal võimu haarav isik
masuurik - masust väljapääsu otsija

Ja üks hea uudis on ka, et MASU(majandussurutis) saab selle aastaga läbi
ning meil on oodata olulisi muudatusi ja uuest aastast tuleb uus hooaeg
TÄPE (täitsa perses)!
Pupu - puhta ....
tämu - täitsa .....

Ühesõnaga, kes iganes selle autor ei oleks, arvan et tal on lisaks oma igapäevasele tegevusele tugev annus kirjandusvaldkonnas väljendust otsivat annet :)))

Muidu minu siiras respekt! Niimõnigi võib professionaalsest kretinismist lähtuvalt leida kasutust mõnes kohtuvastuses...asja vürtsitamise eesmärgil :D

Internet on imelik asi!

Täiesti uskumatu, aga neti avarustest leidsin ühe oma kunagise luuletuse, mis sai mingile võistlusele saadetud katsetamise mõttes. Üllatav ja vahva, avastamisrõõm jne...mõnus oli uuesti lugeda! Nüüd jagan ka teiega!

I and look on life...

If i ain't self-obsessed
then im self-assured
maybe too self-posessed ,but adored
where has gone my self-assurance,
someone wanted to sell me insurence.

I drive towars self-improvement,
though my reasons are incoherent
I may even be somewhat impatient
no one interferes in my search for inlightment.

I don't know sometimes what to believe,
that is the key to see, to be
im someone who is everywhere and nowhere
just know i always will be there for a mere

Hakkame elama!

25.07.2009 ja Lohusalu rand. Kellaaeg orienteeruvalt 21:03 ja mõtted sellega seoses.

Hmm viimasel ajal on puhkuse tõttu palju aega olnud mõelda. Siin ei tasuks nüüd arvata, et midagi teha pole, sest esimene nädal puhkusest on läinud lennates. Kuid jah aega on olnud mõelda ja siis asjade üle, millesse muidu eriti ei süübi. Tihti lähened loominguliselt ja võtad ümbritsevat nagu nad on...lahendad asju nö as you go along variandis. Kuid rannas istudes jäi mõte kinni kuidagi üldse kõiki inimsuhteid puudutavasse. Hakkasin mingeid asju meenutama möödanikust ja küsimusi tekkis kahtlaselt palju. Tooni andis mõte, et miks ei elata nagu soovitakse, vaid püütakse täita teiste ootusi ning ei öelda seda, mida mõeldakse.

Samas siis sain aru, et eelnev oleks võimalik üksnes ideaalses maailmas, kus ei ole olukordi, millest inimesed saavad asjadest erinevalt aru, mõtted tunded ja inimesed meie ümber ei mõjuta meie tegemisi ja olemist. Kuid siiski...

Meil kõigil on olemas mingi muster, taustsüsteem, mille pinnal liigume ning see mõjutab meid kõiges sh inimsuhetes. Seega ei ole eriti lihtne saada hästi toimima asju inimeste vahel, sest taustsüsteemid põkkuvad nähtamatult kogu aeg. Üks on mida inimesed reaalselt välja näitavad, teine on see, mis toimub inimese peas ning millele pole 99%le enamikust ligipääsu. Siin lihtsalt tõden, et ütlemõtlemist on palju, kuid palju on ka olukordi, milles arvatakse, et mõeldakse üle, kuid tegelikult siiski ei mõelda.

Kõige lihtsam on ühel inimesel öelda teisele, et sa mõtled üle ja ei võta asju nagu need on, kuid olles aus, enam jaolt on see mingi nõme kaitserefleks. Sellise stampvabandust kasutav inimene püüab lihtsalt kulgeda viisil, et ta võtab, mis tal on vaja, kuid ei panusta endast just eriti palju millessegi. Nii on turvaline ja hea ning esmavajadused saab kaetud. Siit aga tõusetub veel suurem küsimus - WTF? Mõni enesearvates tark ja kogenud elumees on arvamusel, et no strings attaced (sõpruses, suhetes lähedastega ja suhetes kalli inimesega) variant on just see, mis sobib. Tunded ja misiganes vaimne side on teisejärguline. Iga uus on parem ja mida rohkem seda uhkem. Samas palju selles tegelikult on reaalselt kvaliteeti? Olen nõus, et mingi aeg võib midagi sellist tõesti sobida - kiire elutempo juures minimaalse täita, kuid sellega ei vea pikalt välja.

Oma mõtetega tahan jõuda sinna, et lõpetaksime selle sürreaalselt fassaadse näitemängu, milleks on me elud. Selle asemel, et kadetseda; õelutseda; pilduda sarkastili kommentaare varjamaks oma sisemist nõrkust ja tegelikke soove; kahjurõõmutseda kellegi ebaõnne üle; arvata, et ametiredeli positioon annab võimaluse domineerimiseks ja ka nõmedaks solvamiseks; lasta oma egol võimutseda situatsioonis, kus kollektiivne mõistus pakuks otstarbekaima lahenduse ja mingis olukorras lihtsalt inimene tuimalt persse saata andamata võimalust - võiks kordki maandada oma domineeriv muster ja mõelda väljaspool karpi. Ehk mitte olla see kellana sa tahad näida, vaid lihtsalt suhelda vahetult siiralt ja otse. Siin ei räägi sellest, et peaks tegelema mingi suuremat sorti sündamepuistamisega, kuid reaalus segatud tegeliku minaga peaks tagama igal juhul parema tulemuse inimestega suhtlemisel, kui illusioonid reaalsusest ja püüdlused olla keegi.

Ära lase võimutseda sellel, mis on olnud, sest sellisel juhul see olnud loob sinu tuleviku. Anna võimalus enesele ja soovidele, mille suunas õnnestub reaaluses vaikselt liikuda ja ühtäkki avastadki, et kõik see, mida oled soovinud on tegelikult olemas ning see on saavutatud üknes muutnud mõtlemisega. Ei ole lahendamatuid olukordi, on vaid olukorrad, mille lahendusi piiratud arusaamade ja teadmiste tõttu ei nähta.

Seega hakkame elama inimesed, sest miski ei ole hullem kui (endale) elamata elu. Minevik jäägu, väärtuslikum tulevik tulgu! :)

Michael Jackson - Man In The Mirror

Hea hea!

Empire of the Sun - Walking On A Dream

Selle loo kohta võib öelda - whole lotta sex in a bottle! :P

Violina - Sellel ööl

Just see lugu, mis meenutab kabrioletiga sõitu augustiöös Pärnu mnt-l aastal 2004, kummaline kas pole :)